216 lehekülge, kõvakaaneline

” Milaano ei võtnud meid vastu ja saatis edasi Torinosse – hotellides polnud ruumi.
Tõmbasin väljas suitsu ja istusin siis tagasi bussi, päikesest tuliseks köetud istmele, kus lebas mu käekott. Tema astus bussi viimasena. Tundsin ta ära juba eelmisel päeval Kremli kirikus, kus käisin Rubljovi freskosid vaatamas. Kui mõtestatud ja kaunid näod vaatasid sealt vastu, tänaval niisuguseid nägusid ei näe.
Sattusin temaga vastamisi kiriku ülemistel trepiastmetel, aga ma ei uskunud, et ta mu ära tundis. Mu hinges ei liikunud midagi, aeg oli oma töö teinud. Me polnud enam need, kes me siis olime.
… ”

Märksõnad: eesti; ilukirjandus; romaanid
Illustreerinud: Heino Kersna