326 lehekülge, pehmekaaneline

”Need polnud igapäevased teed, mida eluajal oli nähtud ja sõidetud. Need olid kurat ise teab mis teed! Alles mõni tund tagasi siledad kui tantsupõrand, nüüd aga üksainus veeväli, kust kuivemad paigad saartena välja ulatusid. Iga suurema lombi ette jäid kurnatud ning janused hobused tõrksalt seisma ja kannatuse kaotanud küüdimehed malgutasid märja ning sorakil karvaga loomi.
Säh! Säh! Säh! Küüdimees teeb kõik mis võimalik, ja pole tema süü, et hobused venivad ja vihm uputab.
Aga see ei lepitanud sõitjaid – nad olid kui kärbsed sügisel, uimased ja tigedad. Isegi insener Sitska, kes meelde jäi oma hea tuju, laulujorude, ilu ja haridusega, losutas nüüd konukil vankri päras, kumera põhjaga kübar kui must pada silmini peas. Kõrge märg kubu ta kõrval oli Vanda, Sitska naine. Aga nende minia Liili püüdis meeleheitlikult rattaraginast üle karjuda.
”Mida?”
”Palavik!” …”

Märksõnad: eesti; ilukirjandus; romaanid
Illustreerinud: Illimar Paul