256 lehekülge, kõvakaaneline

”Hälinat ja raevu” (1929) pidas autor oma lemmikteoseks. Ta kirjutas selle iseendale, mõtlemata hetkekski võimalikule müügiedule. Kui piirduda süžeetasandiga, siis tuleb ”Hälinat ja raevu” nimetada looks ühe perekonna allakäigust. Sellega pole ometi midagi õeldud – tegemist on samavõrd filosoofilise romaaniga aja olemusest, kus kasutatakse erinevate jutustajate vaatepunkte ning joyce’ilikku teadvusvoogude kirjeldamist.
Romaan algab sissevaadetega kahe venna idioodist Benjamini ja ülitundliku morbiidse Quentini – teadvusse. Mõlema tegelase rnõtetes puudub erinevus mineviku ja oleviku vahel, puudub ratsionaalne subjekt. On vaid pinge: lugejale antakse mõista, et kohutavad asjad on toimunud ja toimumas, kuid mis täpselt? Ei Benjamini vahetu aisting ega Quentini vihjed selgita kõike. Kolmandas osas saab sõna kolmas vend, küüniline kaalutlev Jason. Kõik asetub loogilisse korda, kuid Jasonis pole kübetki inimsüdarne sisemisest konfliktist. Faulkneri sõnul on tegu kõige koletuma tegelaskujuga tema loomingus. Romaani neljas osa pakub kõrvalpilku tegelastele ning sõlmib otsad kokku.

Märksõnad: romaanid; ilukirjandus; ameerika
Tõlkinud: Enn Soosaar
Sari: XX sajand