Romaani esimene jagu jutustab noortest, kes hiterliku Saksamaa poolt vallapäästetud sõja viimasel aastal koolimütsi teraskiivri vastu vahetasid.
Mitmepalgeline on Werner Holti ja tema eakaaslaste seikluste ahel, rasked on konfliktid ja katsumused, millesse neid tõukab nende õpetajate ja juhtijate meeletu julmus. Kuid teos ei ole üksnes ühe noore põlvkonna traagika, vaid ka terav süüdistus selle põlvkonna vastu, kes laskis end petta ja pimestada Kolmanda Riigi välisest hiilgusest ja ise ulatas käe omaenda poegade hukuks.

Romaani teine jagu on raamat ühest kojutulekust. Werner Holt, kes poisikesena sõtta aeti, tunneb end randa uhutud vrakina, sest ta ei oska muud kui tulistada ja natuke morset klõbistada. Oma isa juures, kuhu teda juhtis mõte Gundelinile, ei leia Holt kontakti inimestega, kes sel ajal, kui tema Hitleri Kolmanda Riigi eest sõdis, vanglas või koonduslaagris istusid. Holt läheb oma ema juurde Hamburgi, kuid siin selgub talle töösturite ja kaupmeeste ringkonnas liikudes, et neile oli sõda äriks, millelt sai hästi teenida. Holt pöörab oma jõukatele sugulastele selja ning läheb tagasi sinna, kus töötab tema isa. Ta tahab leida teed nende inimeste juurde, kes teevad ülesehitavat tööd.