Suur liinilaev rullus, tõusis ja vajus, andes kalalaevadele hoiatuseks vilet; suitsetamisruumi lahtisest uksest hoovas sisse Põhja-Atlandi udu.
”See Cheyne’i poiss on suurim nuhtlus pardal,” ütles üks friisriidest mantlis mees ja lõi ukse pauhti kinni. ”Teda poleks vaja olnud kaasa võtta, ta on alles liiga noor ja roheline.”
Keegi valgejuukseline sakslane võttis võileiva ja torises seda mäludes: ”Tunnen temasuguseid. Ameerika kubiseb säärastest toredatest eksemplaridest. Malka oleks talle tarvis.”
”Oh ei! Ega see poisi süü ole, talle tuleks hoopis kaasa tunda. Rääkisin täna hommikul tema emaga,” sekkus keegi New Yorgi härra, kes mõnusalt diivanil pikutas. ”Teda on maast-madalast aina võõrastemajast võõrastemajja veetud. Ma olen teda ja tema ema jälginud. See on väga lahke proua, ainult poega poleks tohtinud tema hoolde anda. Poiss peab nüüd Euroopas oma kasvatuse lõpetama.”
…