Kotkasulg lendas edasi. Indigaa hüppas üle kuuest ojast, ronis üle kuuest sopkast, läks üle kuuest jõest.
Ta jõudis soo äärde. Sulg lendas otsesihis edasi. Mis pidi tegema Indigaa? Ta hakkas neid puuoksi soopinnale loopima. Sammus mööda neid oksi edasi. Oksad vajusid vee alla. Soo mulises. Selle kohal tantsisid sinised tulukesed. Indigaa jõudis juba soo keskele. Seisis ta teel väike küürakas mees. Sellel mehel oli üks jalg, ka üksainus käsi oli tal. Indigaa kohkus: ta süda hakkas põksuma, käed-jalad värisema. Indigaa tundis selle mehe ära, kuigi ta teda seni kordagi ei olnud näinud. Selle mehe nimi oli Bokoo. Ta tegi inimestele ainult kurja. Vedas neid mööda sood niikaua, kuni soolaukad neid neelasid.
Bokoo lausub:
”Kuhu lähed, noormees?”
”Sind otsin!” kostab Indigaa. (Mis tal enam kaotada oligi!)
”Olen siin,” ütleb Bokoo. ”Milleks on sul mind tarvis?”