Raamatuga ”Vanaema” (1855) andis kirjanik lugejatele tõetruu pildi rahva elust, mida igaüks küll tundis, kuid mida ta alles selle teose kaudu mõistma, kunstiliselt tunnetama ja esteetiliselt hindama hakkas.

” Ammu-ammu oli see, kui ma silmitsesin viimast korda su armast leebet nägu, kui suudlesin su kahvatuid palgesid, mis olid täis kortse, kui vaatasin su sinistesse silmadesse, kus asus nii palju headust ja armastust; ammu oli see, kui mind õnnsitasid viimast korda su raugakäed! Ei ole enam head eidekest! Juba ammu puhkab ta külmas mullapõues!
Kuid mulle ei ole ta surnud! … ”