Prantsuse XIX sajandi kirjanduse põhihoovuseks on realistlik proosa. Selle hoovuse esimeseks laineks oli Stendhali ja Balzaci looming, mis kuulub sajandi esimesse poolde; põlvkond hilisem on Gustave Flaubert.
Guy De Maupassant (1850-1893) omakorda oleks eluaastate poolest võinud olla Flaubert’i poeg, ja mõnede arvates tõepoolest oligi. Maupassant’i looming langeb umbes samasse aega kui Zola oma, kuid naturalist Zola on mees, kes seisab omaette. Teda vaevalt saab Flaubert’i kirjanduslikuks järglaseks pidada ja selleks ei tahtnud teda ka mingil tingimusel pidada ”Madame Bovary” autor ise. Teine lugu on Maupassant’iga, kes sai kirjanduslikku juhatustki otse Flaubert’ilt endalt. Ehkki Maupassant’il oli tihedat ja sõbralikku läbikäimist ka Zolaga, tuleb just temas näha prantsuse klassikalise realismi traditsioonide kõige vormikindlamat jätkajat kolmandas põlves.
Maupassant oli Flaubert’iga ühe kandi mees. Temagi pärineb Normandiast. Flaubert oli laialt tuntud, austatud ja jõuka kirurgi poeg, Maupassant küll seisuse poolest aadlik, aga vaesevõitu, nii et ühiskondliku positsiooni poolest seisid perekonnad enam-vähem ühel pulgal, nende vahel oli kodust suhtlemistki.

Preili Fifi
Surmamõistetu
Miss Harriet
Preili Perle
Simoni isa
Isa Milon
Kuuvalgus
Ehe
Minu onu Jules
Ristsed
Rasvarull
Kaks sõpra
Pierrot
Ratsa
Väike vaat
Õnn
Nööpnõelad
Surnu
Horla