Käesolevas teoses avaldatakse mõningaid andmeid töörahva revolutsioonilise liikumise mahasurumise kohta eesti kodanluse poolt 1918. aasta lõpul ja 1919. aasta välismaise sõjalise interventsiooni ja kodusõjaajal. Autor ei ole käesolevas teoses käsitlenud neid valge terrori akte, mille kohta meie nõukogude autorite poolt on avaldatud juba ulatuslikumaid töid, nagu Saaremaa töörahva ülestõusu mahasurumise kohta. Osa valge terrori akte, eriti septembri algul 1919 toimunud Izborski massimõrva, Narva lahingus 28. novembril 1918 haavatud eesti punaarmeelaste tapmist, streikide mahasurumisi 1919. aastal, Scouts-pataljoni ülema Reissari kuritegusid, töörahva mahasurumist Saksa okupatsiooni ajal, on autor käsitlenud teises teoses.
Käesolevas töös on mõnevõrra võetud vaatluse alla ka töörahva revolutsioonilise võitluse mahasurumine Riias ja Loode-Venemaal nende reaktsiooniliste sõjavägede poolt, kes ühiselt tegutsesid koos eesti kodanlusega.
Tutvudes revolutsioonilise võitluse mahasurumisega Eestis 1905.-1906. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, käesolevas teoses käsitletud 1918.-1919. aastal, 1924. aasta 1. detsembri töörahva
ülestõusu verise mahasurumisega ja saksa fašistide poolt eesti rahva eesrindliku osa hävitamisega 1941.-1944. aastal, näeme kujukalt kodanliku ühiskonna mandumise süvenemist, valge terrori teravnemist.