”1. Kahises lehesadu. Alandlikult ja murelikult, peaaegu lakkamatult langes lehti. Tuule tõustes kerkis õhku lehepilv, keerutas avaras kõrguses ja kandus itta, ning siis näis, nagu möllaks nukra sügisese maa kohal punane tuisk.
Andrei tundis end sel päeval nii masendatuna ja nukrana, nagu ei kunagi varem oma elus. …
2. Pataljon läbis aeglaselt metsistunud maastikku. … ”