Suur aeg nõuab suuri inimesi. On olemas tagasiholdlikke tunnustamata kangelasi, ilma Napoleoni kuulsuse ja aialoota. Kuid nende kangelaste loomuse lähem vaatlus jätaks varju isegi Makedoonia Aleksandri kuulsuse. Meie päevil võib Praha tänavail kohata kehvasti riides meest, kes ei aima isegi, mida ta õieti tähendab meie uue suure ajastu ajaloos. Ta käib tagasihoidlikult oma teed, ta ei tülita kedagi ja ajakirjanikud ei tülita ka teda, et paluda temalt intervjuud. Kui te küsiksite tema käest, mis on ta nimi, vastaks ta teile lihtsalt ja asjalikult: ”Ma olen Švejk …”
See tasane, tagasihoidlik, kehvasti riides mees on tõepoolest seesama vahva sõdur Švejk, vapper ja kartrnatu mees, kelle nimi oli kunagi Austria võimu ajal kõigi Tšehhimaa kuningriigi kodanike suus ja kelle kuulsus ei tuhmu ka vabariigi päevil.
Mulle on see vahva sõdur Švejk väga kallis, ja pannes kirja tema juhtumisi maailmasõja päevil, olen kindel, et see tagasihoidlik tunnustamata kangelane hakkab ka telle kõigile meeldima. Ta ei pannud Efesoses põlema jumalanna templit, nagu tegi seda lollpea Herostratos, et sattuda ajalehtede veergudele ja kooliraamatute lehekülgedele.
Ja sellest aitab.
– Autor