Kõige paremini kõneleb Ilmar Venest (1951) muidugi luuletaja Hannes Varblane. Õppinud Varnja alg-, Alatskivi kesk- ja Tartu ülikoolis – viimases nimelt saksa filoloogiat -, töötab I. Vene tänapäevani raamatukoguhoidjana ülikooli raamatukogus, ”see-eest kõige vanemate raamatute keskel, neid väsimatult lugedes, uurides ja küllap nendega ka kõneldes”. Luuletaja sõnul on see näiliselt Peipsi-äärne marginaal – elab Kolkjas – seda enam jäänud vaimselt maailmakodanikuks. Üles kasvanud nõukogude ajal, ei ole too aeg seda renessanslikku ja polüglotset mõtlejat riivanud, Ilmar Vene elab keeltes ja nendesse keeltesse ”kängitsetud mõtteis”. – Köide koondab esmakordselt omaette raamatuks I. Vene esseid, neid mitteakadeemilisi – ei mingit ”teaduslikku aparaati”! – arutlusi-vestlusi, mis valdavalt ilmunud Postimehes, kuid ka Loomingus, Akadeemias ja Kultuurilehes. Kolm lugu on varem avaldamata, köide on varustatud nimeloendiga.