Kui palju on tegelikult väärt osalus Google’is või Apple’is? Kuidas võrrelda vinget tehnoloogiaäri nn vanakooli tarbekaupade tootjaga? Kuidas hinnata ettevõtte väärtust, mis sõltub Ameerika mägede kombel üles-alla jooksvast toorainehinnast? Kas eelnev peaks üldse investorit huvitama?

Oscar Wilde on öelnud, et küünik on inimene, kes ”teab kõikide asjade hinda ja mitte millegi väärtust”. Paraku kehtib see tõde ka paljude investorite puhul. Aktsia, võlakirja või kinnisvara väärtuse tundmine ei pruugi olla küll eduka investeerimise eeltingimus, kuid see aitab teha teadlikumaid otsuseid, kinnitab professor Aswath Damodaran.
Mõistliku investeerimise postulaat ütleb, et investor ei maksa vara eest rohkem, kui see on seda väärt. Vastukaaluks väidavad mõned, et iga hind on õigustatud, kuniks jagub ostjaid. See on absurd, leiab Damodaran. ”Isiklik vaimustus võib olla kõik, mis loeb juhul, kui tegemist on maali või skulptuuriga, kuid finantsvarasid ostetakse rahavoogude pärast, mida neist loodetakse saada.”

Enamik investoreid peab varade hindamist hirmuäratavaks ülesandeks, jättes selle spetsialistide hooleks või ignoreerides teemat täielikult. Damodaran ütleb aga, et hindamine on oma olemuselt lihtne ning igaüks, kes on valmis kulutama aega info kogumiseks ja analüüsiks, saab sellega hakkama.
Damodaran vaatleb ”Väärtuse hindamise taskuraamatus” nii diskonteeritud rahavoogude põhitõdesid, väärtuse hindamise koefitsienti kui ka populaarsemate hindamiskoefitsientide plusse ja miinuseid. Seejärel aitab ta lugejal orienteeruda hindamisprobleemide rägastikus, millega seistakse silmitsi ettevõttete elutsükli eri etappides. Raamatu viimane osa keskendub aga eriolukordadele, milleks tuleb igal investoril valmis olla.