Arnold Toynbee (1889-1975) ütleb, et iga ajaloolase mõttetööd mõjutab tugevasti see üürike ühiskondlik ümbrus, milles too juhtub elama, ja lubab otsida mõistmiseks küllaldast uurimisvälja, mis oleks ajalikest-kohalikest mõjuteguritest sõltumatu. Tõsi, lugejal on võimalik tajuda, et Toynbee seisukohtade taustaks on hiljutine impeerium, mille piirides päike kunagi ei loojunud. Niisiis, kas mõtleja, kes taunis igasugust uskude, rahvaste ja rasside liigitamist paremateks ja halvemateks ning tundis nende mitmekesisuse vastu elavat ja võltsimatut huvi, on selles lõpuni järjekindel? Arnold Toynbee ütleb sedagi, et ühe mehe tehtud suuri üldistusi, nagu on näiteks H. G. Wellsi ”Lühike maailma ajalugu”, ajaloolased harilikult kuigi kõrgelt ei hinda: ”Nad kritiseerisid karmilt eksimusi punktides, kus kirjanik oma pikal teekonnal läbi aja ja ruumi juhtus nende väikesest kapsaaiast läbi astuma. Nad ei paistnud aru saavat, et elades ainulise kujutletud kogemusena uuesti läbi kogu inimkonna elu, saavutas Wells midagi niisugust, mida nad ise vaevalt oleksid julgenud üritada – midagi, mida nad polnud kunagi võimalikuks pidanud.” ”Uurimus ajaloost” kujutab endast XX sajandi ühe suurima ajaloofilosoofi põhiteose kokkuvõtlikku esitust.