” Lamedalt ja värvituna laotus päev linna kohal. Tugev kagutuul kihutas enda ees mingi terava lõhna pilvi, küllastas neid tänavatel heitgaasidega ja haaras jõekaldalt ja avaratelt haljasaladelt kaasa tillukese puhangu kevadet ning priske annuse pehkinud talve.
Kesklinna kitsastel tänavatel tunglesid inimesed, enamasti kiirustamata ning ilma erilise sihita. Üliõpilased käisid, mapid kaenlas, vesteldes mitmesugustest probleemidest, jalgpallivõistlustest ja õmbluseta sukkadest. Tursked meesterahvad pungitasid vaateakende ees oma vatsa, koduperenaised tegid vajalikke sisseoste ja lootsid avastada midagi erilist; veovoorimees loopis tühje puukaste vankrile, mille ette rakendatud hobustele kaks aafriklast saia söötsid; piki kõnniteed kõmpis politseinik, ja kõrgel risti üle tänava rippus roheline kangas, kiites uut tomatimahla sorti.
Üks mees otsis konserveeritud ananasse, tõtates ärist ärisse. Ta oleks võinud osta ananassimarmelaadi ja värskeid ananasse, kuid ta soovis seda puuvilja purkides. Mees pistis käed mantlitaskusse ja läks tagasi oma auto juurde, mille ta oli parkinud vana raekoja ees. Kahju, mõtles ta. Oleksin pidanud varem ringi vaatama. … ”