Ülo Stööri mälestuste kaks esimest köidet kirjeldasid autori kujunemist arhitektiks. Kolmandas köites räägib Stöör 1966-1976 Viljandi rajooni peaarhitektiks olemisest, kirjeldades täpselt selle aja olusid. Ta vaatleb põhjalikult kohaliku võimu ja peaarhitekti suhteid, kirjeldab hakkamasaamist nõukogude bürokraatiamasinas, oma ja teistegi suuremaid ettevõtmisi Viljandis (sealhulgas vanalinna säilitamine, Sakalamaa kaitsjate ausamba püstitamine, Ugala teatrimaja ehitus). Vahepaladena tuleb juttu reisidest Poola, Soome, Moskvasse, suuresti arhitekti, mitte turisti silme läbi.