15. sajandil pidi igaüks elama, kuhu elama oli seatud. Paremaks püüda oli alatu, halvemaks – põlatav. Kellel vähe või üldse mitte vara, ei pidanud muretsema, Issand muretses tema asemel.

Vabatalupoeg Rolev kusagil Järvamaa-taguses ei jäta siiski muresid Tema hoolde, vaid püüab omal jõul paremaks saada. Ühelt poolt ajendab kohustus maaisanda ees, teiselt – pettus. Petiseks saab ta juhuslikult, kui tema tallu satuvad põgenemisteel öised külalised: kõrgest soost neitsi Lucia kaaslannaga. Ahne nõbu Itzenplitz oli paigutanud Lucia igaks juhuks kloostrisse hoiule. Veel ei aima Lucia, et põhjusega: lelle surma järel on tema osaks saanud tohutu pärand. Rolev kuuleb sellest veidi varem, ajab asjalood segi ja tüssab välja Lucia saatmise Paidesse. Sealt viidaks pärijanna Riiga ja laevaga merede taha. Kuid Paidest ei tihka Rolev lahkuda, pead pööritamas hoopis muud kui isekad mõtted.
Keerukaks läheb püstirikkal neitsil, keda kõik tahavad romantilistel viisidel tema varandusest vabastada, teda ühtaegu turva saata ning jälitada! Imetlus muutub kahtlustuseks, uljus ülevuseks. Reetmise läbi kaotab Lucia sõpruse, kuid see ta päästab: tema pärandist huvituvad vägevaimad jõud Liivimaal. Lucia valib ainsa lahenduse, just sellise, et keegi teda ära kasutades ei rikastuks. Taltub isegi end kehvast küljest näidanud nõbu Itzenplitz. Vastaseid on ta otsinud ülemeelikult, ent teda ennast leiab eriline vastane, aegade suurim valitseja.