Selles jutustuses kõneldakse nimetust mehest, kes jätab hüvasti iseendaga. Pikal teekonnal teiste inimeste juurde kogeb ta teda ümbritsevat maailma – ja omaenese Mina – kui hirmude ja sundide süsteemi, mis igasugust suhtlemist reeglistavad ning seega takistavad; vaikivaks vaatlejaks määratuna, erakuna oma üheinimeselauas, ei jää tal üle muud kui tõukuda lahti oma saarest, välja merele, ning surra, et – võib-olla – elama jääda.
Oleks ilus, kui piinavalt täpsete kirjelduste ja vaatluste, detailide ja piltide taga leiaks lugeja märke igatsusest ühenduse ja suhtluse järele.