Esseist, tõlkija ja filoloog Ilmar Vene süüvib endasse kõnetades, meenutades, arutledes, väites, paratamatult vist ka vaieldes. Raamat, mille iga peatükk algab sõnadega ”tookord sa veel ei teadnud”, püüab üle käia neid radu, mida mööda ühe mõtleva inimese elutee on kulgenud. Ning neid radu ei ole muidugi käidud üksi, vaid ikka teiste inimestega, ajalooga, raamatutega, muusikaga, lausa ühiskonnaga ja muidugi loodusega. Ning autoril tuleb nentida: ”Su senine veendumus, mille kohaselt vaimu kujundab esmajoones vaimus kantu, ei kõlba kuhugi; tegelikult pole sul nii lähenematuist asjust üldse aimu. Mäletad kõikvõimalikke laulukesi, aga keegi ei suuda usutavalt näidata, et sel mäletamisel mingi tähendus oleks. Mäletamatuist aegadest peale on meid kujundanud esmajoones nähtused, mille tähendust me ei mõista.”