Mati Unt pole mitte ainult eesti kirjanduse elav klassik, vaid ka omapärane ja tunnustatud lavastaja. Kogumik ”Theatrum mundi” (koostaja Luule Epner) sisaldab esindava valiku Undi kirjutistest ja kõnelustest aastaist 1968-2002, kus ta esseistlikus ja vaimukas stiilis käsitleb teatrikunsti olemust, näitleja ja lavastaja tööd, teatrikriitikat jm. Kogumikus on ka valik arvustusi, tagasivaateid oma teatriteele ja kolleegide portreid.

Lapsest saadik on teater tähendanud mulle valgustatud karpi, mille sees elab isetehtud maailm. Teater meeldib mulle eelkõige saali poolt. Erinevalt kirjandusest ei tegele teater niivõrd psühholoogiaga. Inimese avamine laval – see termin on mulle ikka liialdusena tundunud. Teater (aga veel rohkem kino) on etoloogiline (kui seda bioloogilist terminit esteetikasse üle kanda sobib). Teater on tegu, juhtum, valik, situatsioon, lugu, meeleolu, rütm jne. Kirjandus on seestpoolt väljapoole vaatav nähtus, Welttheater’i stiilis rääkides, inimest kui näitlejat kirjeldades oleks kirjandus näitleja mõtete kirjeldus mängu ajal ja lava taga. – Mind ei huvita, kas näitleja on laval siiras või ebasiiras, psühhoosis või külmalt kaalutlev, peaasi, et ma temaga kaasa lähen. Pole tähtis, kas näitleja nutab laval (sageli on see ebaesteetiline), tähtis on, et vaataja nutaks. – Et miks ma teatrikriitikat kirjutan? Olen ühtede ja teiste teatritega koostööd teinud. Nüüd otsin integraali – enda jaoks. Sellest ka mu arvustuste kiretus. Mind huvitab vähem Irdi ja Toominga erinevus, ma otsin seda, mis neis ühist. Eesti teater, nagu kogu meie küllalt noor kultuur, on mõnevõrra kramplik. Enam kultuuri! Seda Gustav Suitsu loosungit ei tohiks veel unustada. Oleks vaja inimestena ja vaimsustena suurejoonelisi liidreid. Inimesi, kes kunagi tulevikus võiksid olla niisugused nagu praegu Ird ja Panso. Kõige vastuvõetamatum teatris on, kui tõsiselt tehakse seda, mida ei osata. Mõtlen seda, kui kana mängib Merikajakat.
– M.U.