Igasugune teos, veel enam selle tõlge, on sotsiaalne representatsioon. See esindab ja esitab midagi, milles teatud hulk ühiskonnaliikmeid on kokku leppinud, mis sobib kultuuri ning millesse on panustatud mitmesuguste ressurssidega. Käesolev raamat ühiskondlikust tegelikkusest ja tegelikkuse loomisest on sotsiaalne representatsioon päris mitmes mõttes. Selle autorid, Peter Ludwig Berger ja Thomas (Tomaž) Luckmann kujunesid klassikuiks oma teadlase-ea keskmises nooruses ning on panustanud ühiskonna ja kultuuri uurimisse sedavõrd, et põhimõtteliselt võiks pälvida tõlke peaaegu iga nende töö. Praegune raamat väärib kohta nii teadusraamatukogudes kui ka ühiskonna ja kultuuri üle mõtisklevate ”tavainimeste” riiulis. See on suur saavutus ühiskonna- ja kultuuriteadustes, aga ka sotsiaalteaduste ja humanitaristika populariseerimisel.

Autorid kasutavad oma teooria ilmestamiseks väikesi väljamõeldud elupildikesi, nagu seda on alljärgnev:
”Nii võib isa, kes näeb, kuidas nääl tema häbematule võsukesele naha peale annab, aru saada, et see konkreetne tegu on vaid üks näide teguviisist, mis on kohane ka teistele onude ja nende õepoegade paaridele, olles emaõiguslikus ühiskonnas üldiselt saadaval olev muster. Ainult juhul, kui seda sündmust niiviisi tüübistatakse, on asjade käik sotsiaalselt endastmõistetav: isa teeb tasakesi minekut, et mitte häirida onuliku autoriteedi õiguspärast rakendamist.”