” Und ei olnud. Danilov tõusis asemelt. Tõmbas kõrvale tiheda eesriide ja avas akna. Raske raam libises käratult alla. Selles rongis oli kõik hea kvaliteediga, hästi kohaldatud ning vastupidav. Oli mõnus ükskõik millisest asjast kinni hakata.
…
Danilov pani selga sõduripluusi ja tõmbas hoolikalt kokku nagiseva külma rihma. Võttis mütsi. Hoolimata öisest ajast ei lubanud ta endale mingit kõrvalekaldumist sõjamehe riietustavast.
Keegi peab ju meeskonnale eeskuju andma, pagan võtaks ülemust.
Staabivaguni koridoris helkisid tuhkjalt laiad aknad. …”