”Kord oli keegi noormees teed käies suure kivi äärde maha istunud lõunat võtma, ja kui ta kõhu sai täitnud, sirutas ta oma väsinud liikmed murule pikali, pead kivi vastu toetades.
Naljakad unenäod olid teda magades mängitanud, kus nagu madal pirisev hääleke ühtepuhku tema kõrvu laulnud. Aga mis veel imelikum, ka pärast ärkamist ei lõppenud pirin otsa, vaid kostis edasi. …”