Mats Traadi tartukeelne luule on tundetoonilt tumemeelne, selle taustana kangastub lugejale too külaelu vaevane pilt, mida autor koges oma noores põlves, kui külad olid – kolhoosid. Elutumedus ja lapsepõlvehelgus, nooruslüürika ja ajapaine talitsevad teineteist, kuid ei summuta, pigem sunnivad looma kindlat rütmi, pingelist talitsetust, mille kohal laulab taevatäis rõõmsaid laululinde – ”tsirke”. Raamatu lõputsüklisse on autor noppinud valiku murdekeelseid üksikluuletusi oma muidu kirjakeelsetest luulekogudest.