Traditsiooniliselt on kodakondsus, immigratsioon ja piiriületamise reguleerimine kuulunud suveräänsete riikide pädevusse. Viimastel aastakümnetel on aga läänemaailma liberaalsed autorid vaidlustanud nii suveräänsuse kui ka immigratsioonipiirangud, tehes seda mitte ainult normatiivselt, vaid ka deskriptiivselt: suveräänsuse olemasolu keeldutakse tunnistamast. Kui suveräänsus ei ole õigustatud, siis puudub rahvusel õigus enesemääramiseks oma riigi loomise teel. Eestlastele näib omariiklus loomulik ja selle puudumine kohutav. Tegelikkuses pole aga rahvuse kui etnilise üksuse enesemääramisõigus sugugi enesestmõistetav. Näiteks ei tunnista suurriigid kurdide õigust omaette riigi loomisele. Kas iga alaliselt riigis viibiv isik peab olema selle riigi kodanik? Selle kohta lähevad arvamused lahku. Näiteks võiks tuua Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike arvamused Eesti kodakondsusse astumise kohta. Mõned neist peavad Vene kodakondsust vajalikuks, kuna see kergendab piiriületust Venemaale ja mitmetesse endise NSV Liidu järglasriikidesse. USAsse nad reisida ei soovi. Teised peavad Eesti riiki õigustamatuks ja arvavad, et Eesti peab kuuluma Vene Föderatsiooni koosseisu. Kõikide loetletud ja paljude teiste meid iga päev ümbritsevate riigiõiguslike küsimuste üle on võimalik mõtiskleda koos raamatu autoritega. Vastuse leiab ka küsimusele, kas välismaalaste arvamusi on võimalik arukalt kritiseerida või tuleb need Eestis omaks võtta. Raamatu kirjutamist juhtis rahvusvaheliselt tuntud Eesti filosoof, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Eero Loone.