Mida ma ütleksin saatesõnaks oma suveöö luuleloo esilavastusele?
Olgu salgamata, et mul õnnestus kirjutada neid lavapilte noore, algava kirjaniku tundega, vastava erutuse ning ebakindlusega, kartes rutiini, käe vilumust, nagu see aastate varjust kõiki varitseda püüab.
Mind veetles meie ajastu nooruslikult hingestatud entusiasm, mille tohutu jõud peegeldub kommunismikoidiku tõusuna meie kodumaal, avab päikesepaistelised tulevikuperspektiivid elluastujaile ning annab oma osa rõõmsameelset erksust ka neile, keda aastad juba väsitama kipuvad. Tahtes seda meie ajastu nooruslikkust näidata ühes kitsaski vaatelõigus, kogusin salgakese noori koos mõnede vanemate inimestega meie kunsti- ja pärispõldudelt lavavalgusesse, et lasta neil ühel suvisel puhkeõhtul videvikust varavalgeni vestelda ja tegutseda, oma ebakõladki kuuldavale tuua, korraks tagasi vaadata ja siis jälle edasi minna.
Kui selle seltskonna puhkeõhtu omakorda laabub optimistliku ja aktiivse meeleoluga puhkeõhtuks nendele, kes seda saginat on vaatama tulnud, ja kui see läheb korda nii, et ”… ei oleks igavust”, nagu soovib Ann oma noortele armunud sõpradele, siis ongi autori lootused täide läinud.
– Mart Raud