Indrek Hirve uues luuleraamatus ”Sünnikaal”, mida kaunistavad Addo Vabbe visandid Andrus Rüütli kogust, on kümme tsüklit, milles igas on kuus luuletust – sõnadest, aasta hakatuseks, suveõhtuse taeva all, südasuvised mõtisklused, luuletused hilissuvisele mäele, sügisarmastusest, küünlavalgele, advendi eel, võõrsilt ja meenutused heledast rannast. See rohelise kujundusega kogumik lõpetab triloogia, mille eelmised osad olid punase tellise toonis ”Päiskivi” (2022) ja hallikaaneline ”Aokarikas” (2023). Nagu luuletajagi, oleme jõudnud eluga üsna ära harjuda. Eluvoo vastukaal ehk olematus tuletab meile aga ennast ikka meelde enam-vähem kõiges, mida tajume (tsüklist ”Kuus luuletust sõnadest”, lk. 9):

Sõnal on kaal
juba enne kui ta saab
välja öeldud või kirja pandud –

sünnikaal

küsimusel on vastus
juba enne küsimist
aga vastus on kõrgel –

ja mõte on lind