Siegfried Ferdinand Talvik (1878-1929) kujunes arstiks ja rahvuslaseks ajal, mil toimus märkimisväärne suhtumise ümberhindamine, mis puudutas arsti kohta ühiskonnas ning arstiteaduse eesmärke.
Talvik jättis ajalukku märkimisväärse jälje: ta oli üks eestikeelsele Tartu Ülikooli arstiteaduskonnale alusepanijaist, lõi kaasa seltside töös, oli kõnemees ning teaduse populariseerija kirjasõnas. Ta soovis arstiseisust reformida professionaalses ja eetilises suunas ning leidis, et arst ei peaks olema mitte tagajärgedega tegeleja, vaid ennetaja.
Ajakiri ”Eesti Arst”, mille üks asutajaid ja toimetaja Talvik oli, märkis peale tema šokeerivalt varast lahkumist ära valdkonnad, kuhu professor eriti panustanud oli: kodumaised leeprauuringud, meditsiiniajaloo jäädvustamine, kuurortmeditsiin ning eeskätt kohtuarstiteadus. Esile on toodud ka tema otsiv ja kahtlev vaim, rahulolematus ja kinnine iseloom.