Antoloogia ”Sõnarine” alustab aastast 1637, kui regivärsi kõrvale ilmus Brockmanni ”Carmen Alexandrium…”. Puuduliku keeleoskusega võideldes ja maakeele vastupanu tundes juurutasid Brockmann ja teised juhuluuletajad uut värsisüsteemi, mille kodunemine võttis aega. Ligemale kaheks sajandiks jäid trükitud eestikeelse luule peamisteks viljelejateks sakslastest vaimulikud.
Eestlaste kätte läks algatus alles XIX sajandil. Oma keele ja rahva võimalusi uskuva noore Petersoni laulud erinesid sajandi alguse arusaamadest sedavõrd, et jäid kauaks unustusse. Ent Faehlmann ja Kreutzwald valmistasid ette ärkamisaegse luuletõusu. Selle kauneim tipp oli Koidula isamaalüürika, mis ilmutas rahva eneseteostusele virgutavat ühishinge sütitavas kunstikeeles. Veske, Reinvald, Kunder jt. andsid tausta ja täienduse Koidula loomingule.
Sajandi lõpukümnendeil lihvisid luule keelt ja vormi Bergmann, Jakob Liiv jt. Tähelepanu äratasid Tamm, Sööt ja Haava. Juhan Liivi lüürika, mille tähendus aja jooksul on aina kasvanud, seisab ühendavalt XIX ja XX sajandi piiril.
XX sajandi algul ilmub uue nähtusena töölisklassi huvide teadvustamine Pöögelmanni, Lilienbachi jt. värssides. ”Noor-Eesti” rühmitus seadis endale tingimatuid kunstilisi eesmärke. Suitsu looming saavutaski ajatundliku indiviidi eneseavamise euroopalikul kunstikõrgusel. Aga sealsamas kõrval on Ridala varjundirikkalt ning diskreetselt vaatlev luule ning Enno endassepöörduvad subjektiivsed hingemaastikud. On teisigi, nagu ”Noor-Eestile” lähedased Heiberg ja Oks või omaette seisev Lõo.
”Sõnarise” esimese raamatu ajaraamid on avarad: 1637-1917, mitmete autorite loomingu jätkudes hiljemgi. Haava ja Suitsu viimased siin leiduvad luuletused on loodud koguni 1950. aastate algupoolel.