Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt.
Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.

Alessandro Baricco romaan ”See lugu” on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.