Bertrand Russell avastas matemaatika üheteistkümne-aastaselt. Ta meenutab, et see oli joovastav kogemus: ”pimestav nagu esimene armastus”.
Sellest hetkest alates alistus ta oma kirele jäägitu pühendumuse ja lausa erootilise tulisusega. Talle tundus, et matemaatika võib saavutada seda, mida filosoofia polnud suutnud – taandada mõtlemine selle puhtaimale kujule ja vabastada teadmised kahtlustest ja vastuoludest.
Nõnda näis Russellile mõnda aega, et matemaatilised uuringud suudavad ühe hoobiga lahendada mõned filosoofia kõige raskemad probleemid. Kuid peagi selgus, et matemaatika paljutõotavad lubadused ei ole usaldusväärsed …
Avades meile ühe meie aja vaieldamatult suurima mõttehiiglase ideid, jutustab Ray Monki virgutavalt selge ja loetav sissejuhatus ühtlasi ühest inimsaatusest: see on liigutav lugu armastusest ja kaotusvalust, ekstaatilisest triumfist ja illusioonide purunemisest.