Nende meeste pärast on ummistatud tänavaid ja tantsusaale, magatud kummirullid peas, laenatud valgeid tenniseid ja nutetud nii ahastusest kui suurest siirast õnnest. Nüüd on nad kirjutatud raamatusse.
Nagu Rock Hoteli mehed ise ütlevad – see, et nad hakkasid rock’n’roll‘i klassikat tegema, oli nagu sahmakas kerisele. See oli kraam, mis meeldis meestele endile ja meeldis publikule. Sai kõvasti virutada ja ei pidanud väga tarka nägu tegema. Ja nüüd – 43 aastat hiljem, oli viimane mäng. Kas ikka oli? Mehed pole selles üksmeelel. Kikilips jäi ju tegemata!