Leah pani Shyka kee endale kaela ning mulle tundu, et tema kael ja õlad olid niisama kaunid nagu ta emal.
Olin juba tähele pannud esimesi märke häbelikkusest, mida toob kaasa naiseks küpsemise protsess, ja see oli minu jaoks ühekorraga liigutav ja hirmu tekitav. Palusin taevast, et Leah’l oleks õnne ja ta abielluks mehega, kes oleks hoopis teistsugune kui mina, mehega, kes oleks minust vähem kannatanud ja kelle tallis oleks vähem deemoneid, mehega, kes armastaks naerda ja ilusasti rääkida ning oskaks olla särav ja rõõmus.
”Hakkan seda kandma iga päev, kogu elu, paps,” lubas Leah.
”Su ema armastas seda väga,” ütlesin. ”Aga nüüd on vist kõige õigem, kui me hakkame kodu poole astuma, lapsuke. Sa pead täna ju veel aitama mul abielluda.”