Sel ajal kui Alcas puhusid viha ja raevu tuuled, istus vanas Drakoniidide ajast pärinevas tuletõrjetornis maailma kõige vaesem ning kõige õnnelikum astronoom Eugene Bidault-Coquille, uuris viletsa pikksilma abil lendtähti ja jäädvustas neid armetutele fotoplaatidele. Tema geenius tegi tasa instrumentide põhjustatud vead ja tema armastus teaduse vastu pääses võidule logisevate seadmete üle. Raugematu innuga uuris ta aeroliite, meteoriite ja boliide, iga kuumavat kübet, iga hõõguvat tolmutera, mis imetlusväärse kiirusega läbi Maa atmosfääri lendavad. Tasuks unetute ööde eest oli talle publiku ükskõiksus, riigi tänamatus ja teaduslike ühingute hukkamõist. Ta kadus taevaruumi avarustesse ega teadnud midagi maakera pinnal juhtuvaist õnnetustest. Ta ei lugenud iialgi ajalehti, ja kui ta novembriasteroidide kallal juureldes linna mööda kõndis, leidis ta end mitu korda kas mõnest pargitiigist või autobussi rataste alt.