”On veel palgamõrvarite oma koobas. Sinna lähevad tööst vabal ajal kõik mõrvarid, et kuulujutte vahetada, noosi jagada ja oma tegudega hoobelda. Koobas on jultunult sisse seatud täpselt peapalee kohtusaali all, see on sügav ning vooderdatud vaipadega – nendesamade vaipadega, mida palgamõrvareid sunniti lapsena kuduma ja mille nad hiljem on varastanud. Nad tunnevad oma vaibad koe järgi ära, istuvad nendel, suitsetavad nägemusi tekitavat fring-taime, libistavad sõrmega üle mustri ja külluslike värvide ning meenutavad, missugused need paistsid, kui nad veel nägid.
Ent sellesse koopasse lubatakse ainult pimedaid palgamõrvareid. Nad moodustavad suletud ühiskonna, kuhu võõraid tuuakse üksnes röövsaagina. Liiatigi on mõrvar reetnud oma ameti, kinkinud elu kellelegi, kelle tapmise eest talle maksti.”