”Pikk noormees läks pikkade sammudega mööda pikka treppi üles. Noormees oli sümpaatne, sammud hüplikud ja trepp raudbetoonist. Noormees läks ning läks ja mitte kordagi ei vaadanud tagasi, ehkki ta enesekindlas ja hoogsas kõnnakus võis aimata omajagu nõutust. Vabriku rütm imbus astmetest jalgadesse ning mineja sai otsekui tiivad.
Kõik trepid, ka kõige pikemad, lõpevad kusagil. …”