” Paul Laid seisab ja vaatab välja aknast.
Lühikesed, järsud ja kõrgehelilised tuuleiilid vihisevad läbi aleviku, raputavad vihaselt viinakaupluse ees põliseid vahtraid ning kisuvad hallidest madalatest pilvedest harvikuid vihmapiisku, mis hooti ja tigedalt aknale rabisevad. Kalendri järgi pole veel sügis, kuid ilm väljas ei hooli kalendrist, samuti nagu ränk mure ei hooli su vähestest aastatest, su peaaegu alles elamata elust.
Paul Laid pöörab pea ja vaatab raamaturiiulil asetsevat ümmargust lauakella: kuus. … ”