”Mu nimi on Adam Põikpea, olen kaheteistkümneaastane ja elan juba pool aastat Pan Kleksi akadeemias. Kodus olin ma alati igavene hädavares. Alati jäin ma kooli hiljaks, iialgi ei saanud ma järgmiseks päevaks õpitud ja mul olid lihtsalt pudrust käed. Kõik, mis ma kätte võtsin, pillasin põrandale ja tegin katki, aga klaasid ja alustassid mõranesid ainuüksi mu pilgust ning purunesid väikesteks kildudeks, enne kui ma neid puudutadagi jõudsin. Ma ei sallinud tangutummi ega porgandeid, aga mulle anti iga päev lõunaks tangutummi ja porgandeid, sest need olevat toitvad ja tervislikud. Kui ma kõige kurja krooniks ükskord oma pükstele, laudlinale ja ema uuele kostüümile tinti peale ajasin, otsustasid vanemad anda mind Pan Kleksi kasvatada ning panna tema juurde õppima. …”