Alates 1960. aastatest, kui Saksa üliõpilased hakkasid hukka mõistma oma Teises maailmasõjas võidelnud vanemaid, on too põlvkond olnud Saksamaal põlu all. Teine maailmasõda on endiselt tundlik teema, millest rääkimisel tõmmatakse Wehrmachti sõduri ja natsi vahele tihtilugu võrdusmärk. Maailmasõjas võidelnud mehed on muutunud neetud põlvkonnaks, kes esialgu sunniti võitlema, seejärel üleelatust vaikima ning nooremate põlvede põlgust taluma. Seejuures ei ole ajaloolased kunagi kahelnud, et sõjakuritegudes ja holokaustis osales siiski vaid väike osa Wehrmachti sõduritest.
Kuidas ikkagi suutsid sakslaste isad ja vanaisad Stalingradi väljakannatamatus näljas ja pakases või Aafrika piinavas kuumuses pakases vastu pidada? Mis tundeid tekitasid neis meestes verine pühapäev Brombergis Poolas, vangilaagrites nälga surnud kamraadid või Normandia dessandi ajal toimunud veresaun? Kuidas pääseda eluga, kui sind su hävitajaga Vahemere kohal alla tulistatakse ja sa üksi vette hulpima jääd?
Teise maailmasõja tähtsaimatest lahingutest osa võtnud 13 Saksa sõdurit räägivad avatult sellest, mida kõike nad pidid läbi tegema. Tõenäoliselt teevad nad seda viimast korda. Neid kuulates tasub küsida, kas neid ikka saab üheselt hukka mõista.