”Naer” (1900) on Henri Bergsoni (1859-1941) kõige loetum teos. ”Naeru” alapealkiri on ”Essee koomika tähendusest”, s.t., et see raamat käsitlebki just kitsas mõttes koomika tekitatavat naeru ja eeskätt komöödia tekitatavat naeru. Juba kuusteist aastat varem (1884) – ammu enne seda, kui Bergson hakkas filosoofina tuntust koguma – pidas ta loengu teemal ”Naer. Mille üle naerdakse?” Nagu säilinud kokkuvõttest selgub, oli toona naeru üks põhilistest tekitajatest sümpaatia, aastaid hiljem aga Bergson välistab sümpaatia, et naer üldse tekkida saaks: s.t., et kellegi üle naermiseks ei tohi me talle kaasa tunda. Bergson on otsinud vastuseid järgmistele küsimustele:
1) Mille üle naerdakse?
2) Kuidas naerdakse?
3) Kes naerab?
4) Miks naerdakse?