Pöördeliseks ajaks oma teostega (”Peipsi kalastusest” 1934, ”Saaremaa taluehitised” 1939, jt.) eesti rahvateaduse ehk etnograafia tippu tõusnud Gustav Ränk (1902-1998) lahkus 1944 Rootsi. Seal esitab ta värske maailmasõja taustal õigustatud, hetkelgi ülimalt aktuaalse küsimuse: ”…kas rahvusel on üldse mingit positiivset väärtust või on ta algusest peale mingi kunstlikult ülespuhutud suurus, inimkonna lapseea nähtus, mis maailma praegusel arengutasemel igasuguse mõtte on kaotanud?” Vastata saab ta oma küsimuse teisele poolele mõistagi ainult eitavalt, sest kunstlik asi oleks juba ammu sulanud oma ümbrusse, rahvuse püsimise jõud peavad peituma rahvuse olemuses endas. Üksikasjalikult tegeleb ta probleemiga kogumiku esimeses tsüklis ”Rahvuse olemasolu õigustus”, teised tsüklid – ”Uusi teid inimkultuuri mõistmiseks”, ”Rahvateaduse ja inimkultuuri uurimisloost”, ”Ainelise kultuuri vallast” ja ”Vaimukultuuri vallast” – esitavad juba pealkirjatsi erialaseid artikleid ja uurimuslikke tulemusi.