August Weizenberg (1837−1921) on olnud eestlaste esimene skulptor kaasaegse kunstimõiste ja arusaama järgi. Ta anne oli mitmekülgne, kuid mees oli sünnilt kõige madalama seisuse esindaja, kel väljavaade edasipääsemiseks kuhugi kõrgemale vaesuse ja alanduse tõttu puudus täielikult. Ometi juhtus ime. Tal õnnestus õppida tislermeistriks, edasi koguni kujuvoolijaks Saksamaal, Peterburis ja Roomas. Vanas eas pani ta kirja oma mälestused ”Minu elu”, mis pärast ta surma leidis mõningat referatiivset tutvustamist (näit. ”Olionis” 1930), kuid mille algusosa seetõttu äragi kadus. Teos on huvitav nii kultuuriloolises kui ka individuaalpsühholoogilises mõttes. Weizenbergi enese raamat oleks hüva järg kunstiteadlase Heini Paasi monograafiale ”August Weizenberg” (1999) ning mõtteloo-raamatule ”Häädus ja ühisus”.