Enne oma miljon eksemplari müüdud romaani avaldamist oli Susanna Tamaro kirjutanud lasteraamatuid, ning muinasjutulikku lihtsust võib märgata ka selles raamatus. Seesama lapselik lihtsus on pelgupaigaks poliitika, religiooni ja täiskasvanute suhete maailmas, tunnete allasurutus on türannia, millele tuleb vastu hakata.
Tamaro jutustaja on vanem naine, kes otsustab enne surma kirjutada päevikulaadse kirja oma tütretütrele. Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua. ”Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme,” ütleb ta oma kirjas, ”vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad.” Ta vaatleb kirjas lähedalt, valehäbita ja ilustamata mitme põlvkonna naiste elusid, jutustab oma lugu ja ärgitab tütretütart samasugusele rännakule: rännakule iseenda otsingul, kaugele võltsväärtustest ja klišeedest, rännakule, mida juhib eelkõige südame hääl.…