See raamat on katse koondada ühtede kaante vahele Lotmani kõige olulisemad tekstid, mis väljendavad kõige paremini tema teadlase kreedot. Lotman on humanitaarina otsinud vastust küsimusele, milline on humanitaarteadlase missioon, mida peaks ta ise õppima ja õpetama ja mida peaksid tema töödest õppima tema lugejad.

”Kas me kõik mõistame Puškinit ühtemoodi? Ei, igaüks erinevalt. Ja ärge öelge, et ühed mõistavad teda õigesti ja teised mitte. Puškin on teie ees, justkui oleks ta kirjutanud just praegu ja just teie jaoks. Teil on kogu aeg võimalik vestelda geniaalse inimesega, kes tahab teile midagi öelda. Tehke ainult kõrvad lahti, olge tähelepanelikud! Meie sajandi põhihäda on selles, et meil on kinni nii silmad kui ka kõrvad. [—]
Niisiis, mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.”
– Juri Lotmani loengust (1990)