Käesolevat raamatut võib vaadelda loogilise järjena Uku Masingu artiklikogumikele ”Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt” (1993) ja ”Pessimismi põhjendus” (1995). Kui esimene hõlmas Teise maailmasõja eel ja ajal trükis ilmunud kirjatöid, ”Pessimismi põhjenduse” keskme aga moodustasid esseed aastatest 1949-1951, siis praegune valimik on ajaliselt haardelt tunduvalt laiem, koondades kirjutisi viie aastakümne vältelt. Mõttelise telje moodustavad 1960.-1970. aastatel Praha Ülikooli usuteaduskonna ajakirjas ”Communio Viatorum” avaldatud esseistlikud uurimused. Nende varal ilmneb, et Masingu universaalsus ja huvide laialdasus koondub tegelikkuses üheainsa huvivaldkonna eri tahkudeks: teadmised kirjanduse, lingvistika, astronoomia, botaanika, filosoofia jm. alalt pole eesmärgiks omaette, vaid vahend, mõtestamaks inimese rolli universumis ja seda, miks see minevikus ning tänapäeval sootuks teistsuguseks on kujunenud. Masingu kujutelm õiglasest ühiskonnast on pigem kaemuslik ega allu kergesti sõnastamisele. Tema visioonid on suunatud võrdselt nii tulevikku kui ka minevikku: ta usub, et möödanikus pole inimesed üritanud elada ligimese arvel, vaid sõdadeta ning omaenda tööst. Maailma ümberkujundamise eelduseks tulevikus on Masingu arvates inimese individuaalne muutumine, avatus kõigele ümbritsevale ning loobumine pere-, selts- ja ühiskonna poolt pealesurutud väärarusaamadest.