60-ndate aastate lõpul kirjutatud poeem jäi stagnatsiooniaja oludes avaldamata.
Autor meenutab: ”Käsikiri käis kolgatateed kaudu kabinettide ja üle klantsivate kirjutuslaudade. Sain palju näpuganäitamisi, mida ja mismoodi peaksin tegema mahedamaks, paremaks ja parteilisemaks. Kuid nõustuda ma ei saanud.”
Nüüd, mitmeid aastakümneid hiljem, ilmub poeem täielikult, paranduseta ja kärbeteta.