“Maailm on väsinud vihkamast”
Mahatma Gandhi
Perioodika, 1969

62 lehekülge, kaanteta
Märksõnad: india; filosoofid; poliitikud; filosoofia; tõde; hinduism; usk; sallivus; rahu; elufilosoofia; vägivallatu võitlus; biograafiad; esseed; eesti keeles
Tõlkinud: Linnart Mäll
Sari: Loomingu Raamatukogu

Raamat on läbi müüdud.

Tere! Ehk leidub?

Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda või jään kaotajaks. Sest mu missioon on kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramine vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi. Kui mind süüdistatakse liigses auahnuses, siis tunnistaksin end süüdi. Kui mulle öeldaks, et mu unistus ei saa iial täituda, siis vastaksin, et see on võimalik, ja jätkaksin oma teed. Ma olen vägivallatuse karastunud sõjamees ja mul on küllalt tõendeid, et oma usus kindlaks jääda. Kas on mul seega üks kaaslane või rohkem või pole neid mitte õhtegi – ma pean jätkama oma eksperimenti.

***

Kui India teeb vägivallast oma kreedo ja kui minu silmad peaksid seda nägema, siis ei taha ma enam Indias elada. Ma ei saa siis tema üle enam uhke olla. Mu patriotism on mu usu tugi. Ma hoian Indiast kinni nagu laps ema rinnast, sest ma tunnen, et tema annab mulle vaimset toitu, mida ma vajan. Ta on keskkond, mis vastab mu ülimale ideaalile. Kui see usk kaoks, tunneksin end orvuna, kellel pole lootustki endale hooldajat leida.

Mohandas Karamchand Gandhi sündis 2. oktoobril 1869. aastal Porbandaris, Kathiavari poolsaarel, India maanurgas, mida asustavad gudžaratid, suuruselt keskmisi India rahvaid (praegu umbes 20 miljonit). Ta vanaisa ja isa olid olnud peaminstriteks kohalikes vürstiriigikestes, kuid mõlemad jäid oma kohast ilma liigse sõltumatu vaimulaadi pärast. Seisuslikult kuulus Gandhide perekond vaišjade hulka, banija kasti, usukuuluvuselt tunnistas ta višnuismi ehk vaidnavat, hinduismi suurimat sekti.
Lapsepõlves ja noorukieas ei olevat Gandhi millegi poolest silma paistnud. Ta ei avaldanud erilisi vaimuandeid, ka polnud ta töökus selline, mis võimaldanuks tal näiteks selgeks õppida hindude püha keelt, sanskritti – asjaolu, mis talle hiljem sügavat hingepiina valmistas.
India kombe kohaselt pandi ta oma naisega juba kaheteistkümneaastaselt paari; hiljem võitles ta lastenaitmise kombe vastu, nähes selles rahva moraalse allakäigu põhjust, oma naisega elas ta aga surmani hästi.