Regivärsiline rahvalaul moodustab meie rahvaloomingu kaunima osa. Rahvalaulude poeetiline pildistik on kujunenud sajanditepikkuses viimistlustöös, laulud on meisterlikud oma lihtsuses. Tihti on rahvalaul tunnete ja meeleolude väljendamisel leidnud niivõrd täpse poeetilise sõnastuse, et vähe on kunstluulelgi pakkuda selle ületamiseks.

Põhiosas on eesti regivärsiline rahvalaul naiselik nii oma ainevallalt kui käsitluslaadilt. Peamisi laululoojaid ja lauljaid oli neiu, siis kui ”oma õigus veel käessa”. Antud väikeses valimikus tahetaksegi tutvustada muistse küla linajuukselist laulikneiut. Esitatud laulude enamikus on ta minategelane ja äratuntav ka neis, mis otse tast enesest ei kõnele.
Valimikus on laulud esitatud väikeste tsüklitena, mida seob teema ja meeleolu lähedus, kusjuures üksiklaulud on jäetud pealkirjastamata.
Tekstid on redigeeritud, ja mõnel määral on senistest redigeerimistavadest kaugemale mindud. Enamiku laulude keelt on võimalikult lähendatud kirjakeelele – ära on jäetud murdelisi jooni. Et aga keeleline pilt ei muutuks liiga ühetooniliseks, on kümmekond teksti esitatud murdes.