Ühel ilusal veebruarikuu hommikul tegi Gavin Pretor-Pinney Cornwalli rannas pausi pilvevaatlemisse ja hakkas jälgima kaldale rulluvaid laineid. Lummatult mõtiskles ta, kust need lained pärit on ja otsustas selle välja uurida. Peatselt mõistis ta, et lained ei teki üksnes ookeanil, vaid neid leidub kõikjal meie ümber, veelgi enam – meie elu lausa sõltub lainetest. Südamelöökide, vere liikumise ning ajusignaalide lained moodustavad inimkeha transpordisüsteemi. Kõik, mida näeme ja kuuleme, jõuab meieni valgus- ja helilainete kaudu. Mikro- ja infrapunalained, staadionitel lainetavad rahvahulgad – kõikjal vaatasid autorile vastu lained. Mis võiks neil aga olla ühist lainetega, millesse end heidame puhkuse ajal?

”Üks, mis mind lainete puhul hämmastab, on see, kui vähe me neid märkame,” ütleb autor. ”Me pöörame tähelepanu lainetes sisalduvale informatsioonile, kuid üldiselt puudub meil vajadus märgata nende lainelist loomust või saada teadlikuks nende vaevumärgatavate, väledate sõnumitootjate olemasolust. Et näha ümbritsevat, pole vaja teada, kuidas valgus tekib. Ja kui keegi avaldab teile armastust, tuleb teile loodetavasti viimase asjana pähe, et armuavaldus on läinud teele perioodiliste rõhulainete jada kujul.”