” …
Räägitakse Grini süžeede seikluslikkusest. See on tõsi, kuid tema puhul on seiklusrohke süžee ainult kooreks, mis ümbritseb sisukat tuuma. Peab olema pime, et mitte näha Grini teostes armastust inimese vastu.
Grin polnud mitte ainult suurepärane loodusekirjeldaja ja süžeearendaja, vaid ka väga peen psühholoog. Ta kirjutas enesesalgamisest ja mehisusest – kangelasmeelest, mis on varjul päris tavalistes inimestes. Ta kirjutas armastusest töö vastu, oma elukutse vastu, kirjutas looduse saladustest ja vägevusest. Ja lõpuks – vaid vähesed kirjanikud on osanud niisuguse hingepuhtuse, helluse ja hardusega kirjutada armastusest, nagu seda on teinud Grin.
… ”